esmaspäev, aprill 23, 2018

Meri kustutab kord jäljed kaldalt aga hinges püsivad need

Muutun sünnipäeva korraldamises aina osavamaks. Kui eelmistel kordadel olid üritused juba väga väga head, siis seekordne lähenes päris ideaalsele. Kogu see sünnipäeva nädal oli tihe ning väljakutsete rohke, kuid minu suureks rõõmuks õnnestus kõik, mida ette võtsin. Alustades pühapäevasest rabajooksust, kus esimest korda üle pooleteist aasta tegin mõningaid jooksusamme, jätkates erinevate workshop'idega ja lõpetades sünnipäeva üritusega Noarootsis, Spithamis. Sinna vahele mahtus sujuvalt ka LAPhacki züriis olemine ning auhindade ja promomaterjalide ettevalmistamine. Tegus lõpp eelmisele eluaastale ja uue algusele! Küll on tore olla noor ja tark ;-) Nagu väga paljud teised, siis soovin iseendale rõõmsat, õnnelikku, armastust-, naeru- ja saavutusi täis edukat uut ringi. Vahva on istuda siin ilusas lilli täis toas ja lapata pilte nädalavahetusest. Väikseid ja suuri külalisi käis kokku 31 ning kõik mahtusid ära ühte pisikesse majja keset metsa ja loodust - just the way I love it. Päeval viis meid matkarada kevadisse mereranda, saatjaks sinine taevas ning päike ja õhtu sooja sauna. Olen äärmiselt tänulik, et kõik osalejad leidsid selle aja sõita linnast eemale ning samuti olen tänulik kõikidele, kes ükskõik mis kanaleid pidi mind meeles pidasid ja parimaid mõtteid edastasid. Suured kallistused ja aitäh!
Sünnipäevasoeng by HelenHeinroosHair
Auto metsas
Kahelpool akent
Noarootsi männimetsad
Kaks vaprat
Nii palju kaksikuid oli kohal, et tahtsime ka!
Sportlikud vaheülesanded
Meri

teisipäev, aprill 17, 2018

Olgu jääv meile päike

Nasi Goreng - Indoneesia üks popimaid toite
Eestisse saabunud kevade taustal on hea minna korraks tagasi kuuma Indoneesiasse, Jaava saarele. Üks suuremaid väljakutseid seal saarel on logistika. Just seetõttu sai plaani uuesti ja uuesti ringi tehtud peale igat tagasisidet kohalikelt autojuhtidelt. Isegi kui vahemaad tunduvad väikesed, siis olles 'vales kohas' võib ka kolme kilomeetrit läbida tund aega. Jah, seda juhtus meiegagi ja üldse mitte pealinnas Jakartas, vaid ka väiksemates linnades. Väike on siinkohal suhteline, sest Jaava väiksemad linnad on ka paari miljoni elanikuga. 

Minimalistlik Jaava kirjeldamine näeks välja selline:
  • WC - augud, aga puhtad (muide, lugesin enne reisi just, et augud pidid tervislikumad olema)
  • liiklus - kohutav, kohutav, kohutav
  • lennujaam - paras pudru ja kapsad, et leida kohver, mis oli valel lindil ja leida parkla, kus meid oodati
  • Jakarta - hoia heaga eemale
  • inimesed - täiega sõbralikud
  • loodus - üllatas. tõesti. ilus. roheline. turistide-vaba.
  • hotellid - mugavad ja odavad
  • söök - odav ja keskmiselt hea
  • ilm - päike, päike ja siis korraks meeletu vihm ja siis jälle päike. Vahepeal pilved ka.
  • ohud - dengue palavik (jah, koguaeg pidi endale sääsetõrjet peale panema)
  • maavärinad - ohud vol 2. Maa väriseb ja vulkaanid purskavad järjepidevalt. Enne minekut mu telefon mitu korda päevas plingis teatades uuest 5 - 6 magnituudiga värinast Jaava ümbruses. Kõrval saare vulkaan lasi samuti suure tahma pahmaka õhku.
  • äratus - liiga vara. kõigega alustatakse juba kell 6.
  • alkohol - defitsiit: ainult hotellis saab (ja mitte igas... ning mõnikord võib siis pudel veini maksta rohkem kui öö kahele luksuslikus toas)
Meie teekond Jaaval
Ülevaade marsruudist, mis lõpuks võidu sai ja realiseerus:
1. päev - õhtune lend Singapurist Jakartasse. Lennujaamas ootas autojuht, kes viis meid Bekasisse ööbima. Vahemaa ~55 km, ajakulu hilisõhtul 1,5 h.
2. päev - varajane sõit Bekasist Kampung Naga külasse, seejärel hotelli Bandungi raudteejaama kõrval. Vahemaa ~300 km, ajakulu sõidule ~8 h.
3. päev - veel varajasem rongisõit Bandungist Yogyakartasse. Rong ummikutes ei viibinud ja sõitis 8 tundi. Rongis tasub võtta kõige parem klass, sest hind on ikkagi odav ja saab rahulikult laiutada-magada-aknast välja vaadata. Ka puhtuse eest hoolitseti seal hästi ja isegi toitu sai tellida. Rongipiletid on mõistlik ette osta siit. Yogyakartasse saabudes käisime ära Borobuduris, millest juba kirjutasin. 
Roheline loodus Yogyakarta ümbruses
4. päev - sõitsime Yogyakarta läheduses ringi. Kilometraaži ei tea, kuid kokku olime liikvel pea 11 tundi, millest osa matkates, süües, rannas mõnuledes ja muid põnevaid tegevusi tehes. 
5. päev - hommikul nautisime hotellis hommikusööki, käisime jaava massaažis ning liikusime lennujaama. 

Minu meelest sai lõpuks päris hästi kokku pandud marsruut :-) Esialgses plaanis oli saabuda kaks päeva varem ja külastada ka Bogori ümbrust, aga see jäi teiseks korraks, sest Singapur oma võludega sai  võitu. Mingi hetk kirjutan paarist põnevamast kohast veidi lähemalt ka!

teisipäev, aprill 10, 2018

See on see mis paneb elama

Vahest on nii, et tahaks hirmsasti kirjutada ja jagada, kuid ei suuda seda ette võtta, sest emotsioon on liiga suur ja tekib hirm, et see ei mahu kirjapilti ära. Selline oli minu nädalavahetus. Tegelikult isegi terved viimased nädalad. Ühel neljapäeva õhtul lamasin tund aega voodis, enne kui uinuda suutsin, sest tundsin ennast lihtsalt nii õnnelikuna. Põhjuseid oli küll mitu, aga suurima tõuke andis lihtne tantsuvõistlus nimega Kuldne Karikas. Nüüd said sõnad jälle otsa ja hakkasid pisarad voolama. Kaks nädalat igaõhtuseid proove, mõned isegi linnast väljas ja kolme tunni pikkused, teised pühapäeva õhtul Salme laval, kolmandad 40 inimesega pisikeses tantsusaalis, kus õhu puudumine ei vähendanud sugugi rõõmu inimeste silmades. 
See kõik tipnes ärevusega võistluspäeval - hommikul pikalt magades, seejärel õigesti toitudes ning edasi meiki ja soengut tehes ning kostüümi sättides. Ühised viimased arutelud ja detailide paika panemised Salme riietusruumis ja edasi juba lihtsalt ärevus lava taga meie järjekorda oodates. Need kolm minutit laval olid kõike seda väärt. See sära ja energia oli lihtsalt nii võimas. Kui pidin kahe tantsu vahel paari minutiga haaknõelad lahti saama, siis avastasin ühel hetkel kuidas käed olid üleni verised. Olin endale haaknõeltega sisse torganud, aga adrenaliin oli nii kõrge, et valu ei tundnud. Sai veel ühe minuti lava ees tantsida. Õhtujuht kommenteeris kava lõppedes: "Võib vist öelda, et selline asi on võimalik ainult Kuldsel Karikal. Vau-vau-vau. See oli võimas lõpp meie tänasele kontsertile." Ja mainimata ei saa ka jätta, et oma esimese peamise tantsuga saime VÄRVIKIREVA JA ENERGILISE ESITUSE ERIPREEMIA!
Esinemisele järgnes õhtu sushi ja Gin&Tonicuga Tantsugeenis ning hiljem VIP ruum Klubis Teater. Super suurepärane. Seda rõõmu ja emotsiooni, mis neis valitses, ma isegi ei ürita sõnadesse panna. Pühapäeva veetsin nagu mingis vines vaadates uuesti ja uuesti ja uuesti meie esinemise videosid ning hoides seda maailma ägedamat tunnet enda sees. Videod on üleval siin: Tikka Masala ja Kuradi loll lind.





laupäev, märts 31, 2018

Hõlmad valla longin päikse puiesteel, kõik on jälle nii kui igal kevadel

Madisel matkamas
Reisijuttude vahele ka natuke kodumaist. Täna oli sammuderohkeim päev Eestimaal sellel märtsil. Neid kogunes üle 20 000, millest enamuse moodustas päevane 12,6 kilomeetrine matk Madisel. Omamoodi veider sihtkoha valik, aga miks mitte. Algus oli põnev - kaunis mereäär, heinapallid ja lihaveised. Edasi läks rohkem juba mööda sirget metsateed ja lõpp mööda maanteed. Ilm see-eest oli kaunis päikseline ning seltskond mõnus nagu ikka. Kui juba jutt Eestimaa peale läks, siis ei saa mainimata jätta ka pooleteist nädala tagust Tartus käiku, kus samuti otsustasime sel korral jalgsi liikuda ja linna paremini tundma õppida. Leidsime hipsterliku värvilise maja, mida isegi kohalikud näinud polnud! (pilt allpool)
Aga neljapäeva õhtul viis tee kinno. Filmiks "Punane varblane". Esimesed 15 minutit vaatasin küll mõistmatute silmadega oma kõrval istuvale inimesele otsa, et miks selline filmivalik. Kuid siis tuli pööre ja läks põnevaks. Lausa nii põnevaks, et 30 minutit enne filmi lõppu keeldusin kiirelt WC-s käimast, kuigi keha seda tungivalt nõudis. Piinamise stseenid olid muidugi jõhkrad, need mulle ei meeldinud ja minu meelest oleks saanud mõtte edasi anda ka ilma neid näitamata, kuid muus osas mõtlemapanev ning kaasahaarav ja omade puäntidega film. 

Trühvel
Mõni sõna toidumaailmast. Kevadisest ametlikust restoraninädalast ma osa ei võtnud, kuid sellest järgmine nädal kujunes ise hoopis vastavaks. Teisipäeval käisime kliendiga restoranis Trühvel õhtusööki nautimas ning reedel sünnipäeval Argentiina restoranis. Seal viimases oli parim t-bone, mis ma kunagi saanud olen ja lammas maitses samuti suurepäraselt. Trühvel üllatas mind samuti positiivselt, kuid ükski toit otseselt meelde ei jäänud. Samas, mu sealsed ootused olid väga madalad. Üks meeldejäävamaid hea-söögi-elamusi on viimasel ajal olnud Tokumaru lõhe-avokaado-don. Ma ei oska öelda, mis seal nii erilist oli, kuid see tekitas sõltuvust. Ning nüüd viimane uudis toidu valdkonnast - ma täitsin ühe oma uusaastalubadustest! Õppisin ära tatrapudru tegemise. Kõigepealt tuleb tatar pesta, siis 3 minutit võis praadid ja seejärel valada peale õige kogus keevat vett ning keeta 20 minutit. Lihtne, kas pole? Nüüd tuleb veel täpselt parajate portsjonitega võid sügavkülma koguda ja siis saab tatrapudru aasta alata!




pühapäev, märts 25, 2018

Dream sweet dreams for me

Lubasin postitust Singapuri hotellidest. Kirjutan nendest, kuhu olen sattunud viimase aasta jooksul, sest varasemaid enam ei mäleta. 

Dorsetti sissepääs - pling-pling
1) Dorsett. Eelmisel aastal ööbisime seal ühe öö ning saime toa upgrade'i, mis tähendas üliarmsat rõduga toakest, suurepärast asukohta (metroo peatus asub hotelli all, Chinatown'i tuntumad kohad ümber nurga), imekaunist basseini ning vaatega katuse terrassi, ägedaid koridore jne. Sel korral passisin soodukaid ning broneerisin meile toa neljaks ööks ühel väga soodsal hetkel. Aga... tänu sellele odavale hinnale anti ka vastav tuba - veidi kopitanud lõhnaga ja isegi mitte lahtikäiva aknaga. Muu oli muidugi sama, mis varem, kuid vaimustust enam polnud. Basseini jõudsin ühe korra ja katusele ainult saabumise päeval. Kuna ka Chinatown ennast ammendama hakkas, siis edasi valisin teistes asukohtades uued ja odavamad hotellid.  

Eelmise aasta rõduga tuba
Öine vaade katuselt
2) Destination Beach Road. Sellega oli vastupidine värk - esmamulje tundus, et kuhu pärapõrgusse mind nüüd toodi, kuid ajapikku hakkas üha rohkem ja rohkem meeldima. Katusebassein oli kaunis ning tuba suur - isegi diivan oli voodile lisaks. Hind sisaldas keskpärast hommikusööki ning lähim metroo oli viie minuti jalutamise kaugusel ning teine kümne minuti. Viimasel päeval avastasin, et ka Arab Street oli vaid mõni minut jalutamist. Kahjuks ei sattunud nendele õhtutele pidusid, muidu oleks mõnus lühike tee olnud. Või olgem täpsed - peod sattusid, kuid Marina Bay Sands'i katusel, mis oli ka vaid kahe metroopeatuse kaugusel. Ühesõnga, tegelikult jäin rahule. Samas, viimaseks kaheks ööks valisin veel kolmanda hotelli. 

Rendezvous bassein
3) Rendezvous Hotel Singapore. Nüüd tagasi vaadates, oli see mul viimase reisi lemmik Singapuris. Sealjuures hind kõige odavam (kuigi ma ei tea, mis on tavapärane hind, sest sain viimase päeva broneerimise soodust). Asukoht oli suurepärane - vastupidiselt Destination Beach Road hotellile nägi ümbrus  kena välja, oli poode ja söögikohti ning metroo (kuhu pidi taas umbes viis minutit jalutama) oli kõigele lähemal ning parima ühendusega. Lisaks sai pea igalepoole Singapuri kesklinnas ka jalgsi. Tuba oli kaasaegseima ning kauneima sisustusega ning hotelli bassein eriliselt armas.  See oli ka ainus hotelli bassein, kus käisin korduvalt. Hea hinna puhul võiks seal veel peatuda, sest tundsin, et ümbruskonnas jäi nii mõndagi avastamata.


4) Hotel Mono. Meie eelmise aasta reisi esimene hotell. Minimalistlik. Tegelikult ilus, kuid toad olid  imepisikesed ja ilma akendeta. Samuti ammendas see asukoht ennast minu jaoks  (Chinatown), seega võrdse hinna puhul tagasi ei läheks.

5) Marina Bay Sands. Kui veebruaris 2012 kirjutasin, et seal ööbin ma siis, kui rikkaks saan, siis tundub, et eelmisel kevadel olin rikas :-) Tegime otsuse ühe ja just selle viimase öö oma reisist see maailma üks tuntumaid hotelle ära proovida. Elamus oli tõepoolest seda ühekordset külastust väärt, kuid tagasi ei kipu. Lihtsalt liiga kallis. Igatahes... saabumine juba jäi melde - taksost väljusime punasel vaibal ning kohvreid loomulikult ise tassima ei pidanud. Check-in järjekorras pakuti värsket mango mahla. Kõik oli särav-kaunis-viisakas ja tuppa jõudes küsiti isegi, kas on vaja toas midagi ringi tõsta. Fantastiline vaade rõdult, hiiglaslik tuba ning uhh-ohhh, luksus, mis muud. Ainult minibari külmkappi ei saanud oma veinipudelit panna! Ka basseinis sai ära käidud - see Infinity Pool, mis on väärt küll seda külastust. The end.






laupäev, märts 17, 2018

Borobudur

Jaavalt lahkumas
Olen jõudnud järjega Jaavale ning alustan kohast, mis üldse sellele reisile alguse pani - Borobudur. See oli üks alustalasid, mille ümber sai ülejäänu ehitatud. Vähemalt Indoneesia poolepealt. Kuid alustan geograafilisest taustast. Indoneesia on rohkem kui 17 000-st saarest koosnev riik. Wikipedia ütleb veel, et 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Indoneesias 237,6 miljonit inimest ning selle näitaja poolest on riik maailmas neljandal kohal. Muslimite arvukuselt on Indoneesia maailmas esikohal. Turistidele on kõige tuntum saar Bali, mida avastasin aasta tagasi. Sel aastal võtsime ette saare, kus asub Indoneesia pealinn Jakarta (kohalike jutu järgi 19 miljoni elanikuga, Wikipedia arvab siiski 10. miljoni ringis olevat). See on Jaava saar. Veel mõned faktid Wikipediast: Jaava saar on suurima elanike arvuga saar maailmas. 2014. aasta seisuga elas saarel 141 miljonit inimest.

Ehk siis vaatamata sellele, et Bali ja Jaava asuvad kõrvuti, on nad minu meelest erinevad nagu öö ja päev või päike ja kuu. Ühine on neil vaid riigilipp, kliima ja rahaühik. Isegi usu poolest on need kaks väga erinevad, sest Balil on valitsevalt hinduism, samal ajal kui Jaava on peaasjalikult islam. Ka elamused olid väga erinevad. Kui Bali võlus mind selle ülimõnusaltrahuliku keskkonnaga koos jooga, tervisliku toidu, luksuslike villade ja muu taolisega, siis Jaava oli rohkem nagu nö päris elu - meeletud ummikud, töötavad inimesed ning vapustav loodus. Kuna turiste on seal palju vähem, siis sai neid loodusvaateid nautida tühjuses, sest saare 141 miljonit inimest olid parasjagu oma koduseid- või töiseid tegemisi läbiviimas. 

Selfisid harjutamas
Reisi ajal lõpetasin "Minu Indoneesia" lugemise, mis mulle hirmsal kombel meeldis, nii et eks selle raames kirjutan veel saarest ja riigist põhjalikumalt, kuid nüüd siirdun pealkirja juurde tagasi. Borobudur. Maailma suurim busidmi tempel, mis pärineb 9ndast sajandist. Ja kui enne sai just mainitud, et Jaava on islami saar, siis see tempel lihtsalt pärineb varasemast ajast. Islam jõudis mitu sajandit hiljem kohale. 
Igatahes, kui ma üritasin maksimaalselt kauneid kohti meie nelja Jaava saare ööpäeva mahutada, siis tundus, et igat võimalikku hetke tuleb ära kasutada ja nii kirjutasingi ühte ööbimiskohtadest, et tahaksime kohe kui rongiga Yogyakartasse saabume, sealt oma autojuhiga Borobuduri minna. Kuskil seal jutusees oli ka sõna päikeseloojang, et anda vastaspool olevale inimesele aimu, et mõistan, et siis ei saa sinna pikaks päevaks minna. Onu vastas, et võib meile tehe VIP sissepääsuga broneeringu ning organiseerida auto. Superluks. 
Stupad
Ja nii läkski. Ainult, et kohalejõudes saime aru, et me saime väga VIP pääsme. Nimelt saatsid meid algselt igal sammul turvamehed ning sisuliselt kui kohale jõudsime, siis sellest maailma suurimast budismi templist aeti ülejäänud tavakülalised minema. Ilmselt siis meile oli kogu seda ruumi enda jaoks vaja. See tõesti oli müstiline. Mäed ümberringi, roheline loodus, templi stupad ning päikeseloojang. Saime rahus istuda, selfisid harjutada, ilu endasse imeda ning ennast superhästi tunda üle tunni aja. Ületas kõik ootused ja rohkem ma selle võimsa kogemuse peale sõnu ei kuluta, sest sõnad seda nagunii edasi anda ei suuda. 

Ahjaa, see siiski oli päris humoorikas, kui ühel hetkel hakkasid ümberringi kõlama kutsed islamistide palvele. Islami helid ja budismi tempel - selline see tänapäeva maailm on. Kõik üheskoos. Video, kuidas eksisteerivad busidm ja islam koos:

kolmapäev, märts 14, 2018

Beautifully unconventional

...From the best place in the world
Must be the best place in the world...

Gardens by the Bay
Singapur. Juba enne reisi küsiti minult, et kas Singapur on uus London. Ma ei osanudki sellele vastata, sest London on ikka London. Kuidas sa võrdled kahte armastust, mis mõlemad on olulised. Lihtsalt erinevates eluetappides erinevalt. Küll aga saan kinnitada, et Singapur on tõesti võitnud mu südame. Oma reisi jooksul saabusin sinna kaks korda - üks kord Eestist ja teine kord Indoneesiast. Mõlemal korral tundsin nagu oleksin jõudnud koju. Lihtsalt äärmiselt soe tunne. Kuigi peab tunnistama, et ega sealt lahkuda ka raske polnud, sest raha sai otsa ;-) See elu, mida Singapuris elada tahaks ei ole sugugi mitte odav (samas, ega elu Eestis ka tänapäeval enam odav pole). Peale Jaavalt tagasi jõudmist küsiti minult, et mida ma tunnen kui Singapuri jõuan. Vastasin: "Ma arvan, et elevust, soojust (nii õhust kui inimestest), glamuuri ja  ilu, kokteilide maitset katusebaarides, mõnusat kergust..." Siia tuleks lisada veel ka turvalisust ja rõõmu. 
Kui nüüd ülistamisest natuke maisemaks tagasi tulla, siis lisan nimekirja selle korra Singapuri tegemistest. Eraldi postitust on ootamas kokkuvõte Singapuri hotellidest (neid olen läbi proovinud aasta jooksul koguni viis) ning Eesti 100, mis... on väärt kirjutamist. 
Konn ja tšilli
  • Toidust proovisin lõpuks ära Singapuri tšilli krabi ja stingray, samuti tšilliga konna. Jookide osas oli lisaks suurele hulgale ägedatele kokteilidele minu menüüs ka kohvi ja õlu (need, kes mind tunnevad, teavad, et tavapäraselt ma neid kahte ei tarbi). Puuviljadest oli uus värske guaava (varem olin ainult mahlana saanud).
  • Lau Pa Sat - hea toidukohtade valik pilvelõhkujate taustal. Jalutamiskaugusel hiinalinnast. 
  • Ubini saar, kus tiirutasime rattaga ringi, olles veel eelmise päeva 100. juubeli pidustustest kergelt väsinud. Telefon igatahes sattus segadusse, saates iga mõne minuti tagant sõnumeid Malaisiasse sattumise kohta. Samuti sai saarelt tulles Changi Beach'il tehtud minu reisi esimese meres ujumine. Saare wildlife kogemusena saab välja tuua metssead ning ahvid ja väiksemad mere elukad. 
  • Loomaaias käisin teist korda. Muidu vahva, aga asub täitsa pärapõrgus Singapuri mõistes. 
  • Andazi kautsebaar, kus olid veidi odavamad hinnad kui mujal.
  • Chijmes oli elamus omaette - kirik, mille ümber on kohvikud ja kokteilibaarid. See nägi nii uskumatult äge välja ja sain seal ülihead kokteili Lychee Martini, et sinna võiks veel minna. Korduvalt. Siis kui rooftop kohtadele vaheldust tahta. 
  • Singapuris ei saa üle ega ümber Marina Bay Sands hotellist ning Gardens by the Bay pargist - rohelisus, glamuur, õhtused laseršõud ja vaated. Parim oli minu meelest Tower 1 kautsebaar, kust sel korral päikeseloojangut imetlesime. 
    East Coast Park
  • East Coast Park - siiani olin ainult lennujaama kiirteelt seda vaadanud, aga nüüd käisin ära. Ujumas ka. Millalgi võiks rattaga läbi sõita, sest täitsa mõnus tundus.
  • Lõuna ja kiire šopping Arab Street'il. Lahe koht nii õhtul kui ka päeval. Sõin seal ühes türgi söögikohas lõunat enne Jaavale lendamist ja mõtlesin omaette: "Just sellist lõunat ma tahtsingi."
  • Sentosa. Esimene kord sattusime sinna peale Uus-Meremaa reisi ja umbes selliseks on ta ka jäänud - soe merevesi, kokteilid, head mereannid ja lihtsalt üks chill koht. Õnneks enamik sinna minevaid turiste jääb kuhugi suurte atraktsioonide juurde pidama, nii et rannad on harukordselt tühjad. Vähemalt tööpäeval. 
  • Fort Canning Park - esmane ja väga sürreaalne jalutuskäik seal pargis toimus reisi viimasel täispäeval. Mõnus park jalutamiseks, aga minul võttis see väga omapärase (kõige positiivsemas mõttes) pöörde, mille tähendust ei ole ma siiani endale päris lahti mõtestanud. Ega ei üritagi, lihtsalt erakordne oli. 
  • Clarke Quay ja Robertson Walk piirkond jõe ääres. Kuskil sealkandis elasime oma kõige esimesel Singapuri külastamisel ja mäletan neid emotsioone. Nüüd olin selle piirkonna täitsa unustanud kuni eelmisel aastal paadiga ringi sõites meenus, et sinna tahaks veel. Sel korral läksime õhtusel ajal, et tähistada minu viimast Singapuri õhtut Wine Connection'i baaris. See õhtune jõekallas lihtsalt kutsus pildistama ja värve nautima. Ühel päeval ma võtan statiivi ka Singapuri kaasa, siis saab hüper-super pilte, ma luban!
  • Lennukile minemise päev oli Korea päev. Kõigepealt õppisin ülikooli sööklas, mida tähendab bibimbap ja hiljem sõime õhtust Jurong East'i Jem kaubamajas ühes ehtsas Korea restoranis, kus taaskord liha otse meie laual küpsetati. 
  • Vahepeal sattusin pool juhuslikult Chinese Garden'isse jalutama, mis oma roheluse ja iluga mind vaatamata kõigele nähtule ikka üllatada suutis. Kahjuks jõudsin läbi käia vaid pisikese osa, nii et veel üks koht, kuhu tagasi minna. Kuidas see Singapur ikka üllatada suudab? Nii pisike ja ometi nii suur. Sügav ja kõikvõimas. 
Ubini ahvid
Marina Bay Sands kaubamaja
Sentosa
Singapur @night
Chinese Gardens

pühapäev, märts 11, 2018

I never knew you were the someone waiting for me

Pea kuu aega kirjutamispausi, täpsemalt kolm nädalat. 21 päeva, mis tundub nagu igavik, sest nii palju on juhtunud. Nii palju on olnud kauneid hetki, meeletut naermist, uusi avastusi, mõnusaid mõtteid ning mõndagi muud. Jah, seekord tegin teadliku otsuse, et reisil ma blogi ei kirjuta. Ma puhkan. Veel enam, ma Puhkan (suure algustähega, eks). Küll aga on mul jäädvustatud hulk pilte, mõtteid märkmikus, telefonis ning arvutis ja omajagu ka iseenda peas :-) Päevade kaupa kirjutama ei hakka, aga ühtteist ikka tuleb, seda luban. 

Kõigepealt lendamisest. Ma pole ammu lennukis nii palju magada saanud ja seda mõlemal suunal. Mida tegin teisiti? Jõin päev enne lendu palju vett. Sõin usinalt ingverit. Kasutasin lennukis magamismaski. Tegin päeval enne lendu trenni. Lugesin lennu alguses häid raamatuid. Lendamisajal käisin end värskendamas ja tegin liigeste ringe. Tundsin ennast lihtsalt hästi (vaatamata sellele, et tagasilennul ei saanud ma isegi mitte õigele lennukile - sõitsin Helsinki asemel Amsterdami). 
Singapore Airlines, kuhu ma ootamatult sattusin, pakkus oluliselt paremat filmivalikut kui Finnair, kahjuks jõudsin ära vaadata vaid ühe filmi - Paddington 2. Olin selle esimeses osas nii pettunud, et teist ei läinud isegi kinno vaatama (vaatamata minu armastusele nii Londoni kui ka Paddingtoni vastu), aga õnneks oli teine osa siiski esimesest parem ja film lennukis mõnus kerge ajaviide. 

Siis kui rongis mõtted said mõeldud, tuli uni
Jaava saarest Indoneesias kirjutan veel oluliselt pikemalt, aga üks meeldejääv seik minu jaoks oli kaheksa tunnine rongisõit läbi saare. Olime järjekordselt kell 6 tõusnud. Rong sõitis otse looduse keskel - mäed, riisipõllud, rohelisus. Ei mingeid sõiduteid ega ummikuid. Ja seal ma siis olin. Istusin, ise varakult ärganud ning vaatasin aknast välja. Kogu seda ilu. Ja mõtlesin. Mõtlesin taas, et miks mulle meeldib reisida ja leidsin just sealt sellestsamast hetkest kõik vastused. Reisides on aega, et tulla välja oma rutiinist ja igapäeva elust nii, et see raputab sind natuke. Paneb mõtlema mis sa tegelikult oled ja mida tahad. Mis on tähtis? Milline on maailm oma suures laiuses ning võimsuses? Kuidas kõik on piirideta ja võimalik. Selline suur tunne, mis lihtsalt täidab sind meeletu energia, headuse ja motivatsiooniga. Justkui suudaks kõike.